2010 :)

Selle ilusa numbriga aasta on nüüd läbi... Kuidagi kahju on. Oli külm talv ja kuum suvi. Vahepeale nagu ei mahtunudki ei kevadet, ei sügist. See- eest mahtus peale hotellipidamise hulga tegemisi ja toimetamisi, kontserte, pidusid ja spordivõistlusi.

Sirvisin just vanu postitusi ja kirjutasin neist kuude kaupa välja märksõnad...

1. Jaanuar – talvemuinasjutt ja bobisõit
2. Veebruar-Saka Cliff Facebookis ja Tourestis
3. Märts- Tartu Suves ja Hea Teeniduse kuu
4. Aprill- Subootnik Ja Kivisilla juga täies ilus
5. Mai- uued kaunid pluusid ja pomm Kivisilla joal
6. Juuni- Rat Race, Virumaa Laulupidu ja Petangiturniir
7 Juuli-7 linna muusika avaüritus, meeskonnakoolitus
8. August- Seitse Häält ja IV Öökino
9. Sept- Hinda ei tõsta ja mõisast piilupildid.
10. Okt- Eesti Naisele midagi head
11. Nov- Mõisa avamine ja Blogiv Saka sai märgitud
12. Dets- Koit, Rondellus ja Supernova!Selline aasta siis...

Täpselt 24 tunni pärast tuleb uus! 2011. aasta. Kui oskaks praegu ette ennustada, mida ta toob! Hirmsasti tahaks kergitada kalevit ja piiluda tulevikumaale. Tahaks rohkem, kui kunagi varem... Kas kõik läheb hästi? Kas tulevad paremad ajad? Kas suvi saab sama kuumja talv sama külm? Kas kõik jäävad terveks? Kes tuleb, kes läheb, kes jääb? Mis juhtub?

Homme, st. kuupäeva järgi juba täna- 31. detsembril kell 19:00, on meil aastavahetuspidu Supernovaga. Pidu on välja müüdud. Tahtjaid oleks rohkemgi olnud, kui oleks laudu rohkem mahtunud- tantsuplatsiks vaja ju ka ruumi ning bändis on ka ju 5 liiget :) Aga 67 külalist on väga paras ports. Ports selleks, et tekiks lahe sünergia.

Mulle endale on see kuues aastavahetus Sakal. Iga aasta on kordunud see, et meie külalistest saab selleks üheks ööks justkui üks suur sõbralik pere. Omavahel sotsialiseerutakse- ei jääda võõristavaiks. Keskööl soovitakse vastatikku uue aasta uusimaid ja paremaid soove ning siis kõik koos uue hooga jälle tantsima.

Mäletan üle- eelmise aasta pidu, kus pidulised vihtusid niimoodi tantsu, et kingad lendasid suure kaarega jalast- kõik olid sukis, sokis. Korstnajala ja seinte ääred olid jalanõusid täis. See oli see masusaabumise 2008. aasta. Kui novembri teisel poolel eelnevalt kogunenud täismajast hakati tasapisi broneeringuid tühistama. Me vaatasime õudusega toimuvat, polnud midagi teha. Tagasivaadates tundub, et alles jäid need 30 kõige vingemat :))

Ma mäletan, et samal aastal oli meil ka 3 külalist Peterburist. Nad saabusid hilja- ei saanud piirilt õigeaegselt üle. Aga kella 10-ks õhtul jõudsid nad kenasti kogu seltskonnaga ühineda. Ah- jaa, Antti Kammiste ja Meelis Punder olid siis meil muusikat tegemas- sai neile enne räägitud, et meil tulemas ka mõned vene turistid- ning kell 11 eesti aja järgi soovisid bändimehed neile "S novõm godom!" Ma ei liialda, kui kirjutan siin, et see perekond oli pisarateni liigutatud ja tänulik meie tähelepanust. Meil kõigil oli nende pärast väga hea meel jaloomulikult ka enda üle :)

Sellised lood siis minevikust. Milliseks kujuneb homne pidu? Milliseks kujuneb järgnev aasta? Seda teame siis, kui mõlemad on selja taga...

Head Bloggerisõbrad, kaunist vana aasta lõppu!

Jõulutervitused lumisest Sakast...

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule.
Tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okstel tähtede tuled.
Ingli juustena lumised vaibad on maas.

Head inimesed, kauneid jõule!

Saka mõisas tuli jõul tasa- tasakesi, nii nagu tavaks on saanud... Suur jõulupidude ja kontsertide aeg sai ümber, nüüd vaiksed ja pikad pühad ja siis veel mõned päevad aastavahetuseni... Ja käes jälle aasta uus. Saka Cliffile siis juba 7-s aasta.


Detsember möödus tõesti väga kiiresti. Kui muidu öeldakse suve kohta, et läks nii kiiresti-tantsides ja lauldes, siis praegu kehtib sama ka jõulukuu kohta. Meil peeti hästi palju ettevõtete jõulupidusid ja pidulikke jõulusöömaaegasid. Esinemas käis Koit Toome koos Jormaga, lisaks mõisakoolimuusika "Advendibarokk" ning vanamuusikaansambel Rondellus! Mul endal jäi see keskmine kultuuriüritus küll vahele, seega ei oska ma seda pikemalt kommenteerida. Kui Koit Toome nimi räägib iseenda eest, siis Rondellust ma kiidaks kohe eraldi!

Kui ansambli nime ees on laiend vanamuusika-, siis ehmub suurem osa inimesi ära ja laseb info kõrvust mööda... Ei omata seda žanri enda lemmikute seas. Kusjuures, ega minagi olen kuulnud nii tõsisemat ja ka lustlikumat vanamuusikat! Sellest viimasest tulekski alustada. Eriti vahvad on nende 13. sajandi tantsu- ja laululood. Need kõlavad nagu muusika Robin Hoodi ja muudest vana aja Inglismaad kajastavatest filmidest. Üks näide siinkohal: http://www.youtube.com/watch?v=wZf6zSVS_ Eks ole ju sümpaatlik :) Lisaks on nad legendaarse rockansambli Black Sabbath´i laule aranžeerinud kesaja stiili ja seda siis ladina keeles. CD plaat SABBATUM (Beg the Bug, 2002) on olnud väga edukas üle kogu maailma. Kel huvi sellele uudistamiseks nende kodukalink: http://www.rondellus.ee

Lõpuks saabus vaikne aeg 23. detsembriks. Sellele kuupäevale sättisime oma inimeste jõulupeo, aga sellest eraldi postituses :)

Selle aasta viimane pidu on siis 31. detsembril ansambliga Supernova! Saab sööki ja jooki, tantsu ja tralli, ümberriietumist mõisaaja riidesse, pildistamist, mustlasnaine teeb tantsu ja ennustab käe, kristallkuuli ja kaartide pealt... Tuleb lahke näärimees ja laseme taevasse tuld! Kusjuures, Närimehe kingikotti saab salaja sokutada kingitusi oma lauanaabritele, kes siis jõuluvana ees neid lunastama peavad ;)

Kauneid pühi, kaunist aastavahetust ja kõige paremat uut aastat!

Saime ära mainitud...

Just! Tunnustus missugune ja selle poole pealt, kust üldse oodatagi ei oska- saime siis ära mainitud Eesti blogivate turismiettevõtete seas. Aivar Ruukelit teate? No ikka teate! Ah, teie ei tea... hmmm...

No proovime teistpidi- ka te Soomaad teate? Teate! Ja ka teie teate-no näed, siis teate ka Aivar Ruukelit, aga te ei pannud nime ja nägu kokku. Tema ja ta kampanjon Marko Siller panid pead kokku ja alustasid mõni napp kuu tagasi turismiturundusest blogimist. Vaata siia: eTurism. Seal saab neist mõlemast mehest lisaks netiturundamisele ka veidi pikemalt lugeda.

Aga ära märkisid nad meid siis, jah, teiste turismiettevõtete hulgas kui usinaid blogijaid. Ausalt ma arvasin, et see hulk on suurem, kes ajapäevikut peavad. Nende 20 blogija hulgas oli tegelikult ainult kolm majutusteenust pakkuvat asutust, ülejäänud olid teenusepakkujad või reisibürood.

Tõsi ta on, tasuta veebimeedia pidev uuendamine on ajamahukas töö. Pakun ise välja, et seoses Facebooki populariseerumisega u. aastajagu tagasi, kadusid või hääbusid nii mõnedki blogid, sest enamjaolt peavad neid ettevõtetes ühed ja samad inimesed. Ajaressurss on aga üks- kahte võrdselt ei jõua. Seetõttu tunnistan ka ise, et minu blogipidamine sai päris kenasti pidurdatud, kui Facebooki Saka Cliffi konto tegin ja seal ka aktiivseks hakkasin.

Sesoses just selle pidurdusmomendiga Facebooki kasuks hakkasin saama tagasisidet ja etteheiteid, et Blogi vaikib, või on postitusi hõredamalt- mõistsin, et kõik meie külalised ei ole isiklikke kontosid pidi Facebookiga ühenduses. Seega kirjutan kõigile, kes ainult lugeda soovivad. Eriti neile, kes ammutavad infot vaid kodulehelt ja blogist.

Oleme omavahel nalja visanud sotsiaalmeedia kolimise üle inernetti, et selleks tuleb eraldi inimene palgata, kes blogib, facebookib, twitterdab ja uuendab kogu aeg kodulehte… Ametinimetus võiks olla sotsiaalmeedik :)

Meie Sancheze lood...

Etteruttavalt olgu öeldud, et meie Santsuga on lood juba head. Aga nii kümmekond päeva tagasi meelitasime (loe: toppisime) Santsu, täisnimega Saka Mõisakass Sancheze, kassikorvi, kuhu ta küll tõepoolest vaevu- vaevu ära mahtus, ja tassisime palehigis arstionu juurde. Arstionu oli päev varem meie helistamise peale öelnud, et ega telefoni teel ta midagi öelda ei saa, tuldagu ja näidaku kassi! Ja süüa- juua ärgu antagu 8 tundi enne toomist samamoodi! Karta on, et tuleb lõigata!

Jah, meie kaebus oli ju suht ümar ja ega siis arstionud mingid hiromandid ole, et värisevi hääli telefonikõne peale, kust kostab: "Meie mõisakassil on kõrv katki. Mingi suur kühm on kõrva taga ja ta on selle lausa veriseks kraapinud. Karv on maas ja pilt on selline suht kole- verine. Küll on kahju...", oskaksid nad paugupealt diagnoosi panna!

Kristiina ja Anu olles üksteisele kassiga korvi tassimisel abiks, viisid Santsu kohale. Ilma joomata ja söömata Santsu. Artsionu vaatas ja ütles: "Mnjaaa- siin pole muud, kui opilauale!" Õnneks sellest momendist meil pilte pole :) Ma ei suudaks neid vaadatagi, kui oleksid- veel vähem suudaks ma neid kuhugi riputada. Opipilte, ma mõtlen. Eriti kui arvestada, kui kahju oli meil kõigil ka opijärgsest narkoosist toibuvast Kiizust...

Ajas end püsti ja ei saanud aru, et mis krae tema kõri ahistab ja end sügada ei lase. Ning mis rakmed tal peal on ja ta rinnakorvi pitsitavad. Kristiina ostis need ettenägelikult arstionu käest, et hiljem edukalt kassi pissitamas käia ja vältida ta põgenemist. Santsu abitud katsed sellest kõigest vabaneda ja samas soov väärikust säilitada luhtusid. Vaene kiizumiizu...

Nii ongi täna teine nädal jooksmas, kui Santsul krae veel kaelas, aga rakmed juba ära võetud. Enam ei püüa ta paaniliselt sellest ahistajast kaela ümber vabaneda ja nurrub kõrvulukustavalt, kui kreemi haigele kohale määrime. Käime teda ka niisama sügamas- keerab ise põse ette ja siis tõstab lõua üles, et sealt alt ka veel natuke. Sügamise peale näitab ka tagumise jalaga paar korda õrnalt vastu plastmasskraed tõmmates, et kust tal VEEL sügeleb, siis sügame ka need kohad kõik üle :) No küll ta on siis tänulik...

Mõis on avatud! Elagu mõis!

Armas rahvas! Tõepoolest, meie ajalooline mõisahoone sai reedel, 5. novembril 2010, kenasti ja pidulikult avatud! Muusikalist pooletunnist vahepala pakkus barokkmuusikaansambel Corelli Music www.corelli.ee.

Annan ka kohe teada, et peale pidulikku ja ametlikku avamist mõisahoone veel ei "avane". Külalisi ootame aga alles mõne aja pärast. Meil on veel mõned nüansid täita ja mõned kohad kohendada... Aga detsembri alguseks oleme täiesti olemas. Järgmisest nädalast hakkamegi võtma vastu jõulupidude pidamise soove. Seega, veel veidi kannatust!

Nüüd veidi avamisest- nagu ülal mainitud, oli muusikaline vahepala igati mõisaajastule kohane- väikesed väljavõtted nende kodulehelt: Barokkansambel Corelli Consort (kunstiline juht Mail Sildos, barokkviiul) on üks väheseid muusikute ühendusi Eestis, kes mängib barokkmuusikat omaaegsetel originaalpillidel ja ajastulähedases laadis. Ansambel tegutseb aastast 1992.

CC ühendab Eesti professionaalseid muusikuid, kel süvendatud huvi barokiajastu elufilosoofia ja esitustraditsioonide vastu. Seetõttu otsib ansambel ka esinemispaiku, mis võimendaks ajastutruult mängitud barokkmuusika sõnumit - mõisad, lossid, aadlipaleed, kirikud - väärtustades, tutvustades ja elustades muusika kaudu Eestis rikkalikult leiduvaid arhitektuurimälestisi.

CC on leidnud kindla koha Eesti muusikaelus. Ansambel mängib stiilis, mida võiks võrrelda vanade maalide puhastamisega järgnenud sajandite lisandustest. Nii võis see muusika kõlada sajandeid tagasi samades mõisa- ja lossisaalides.

Peale kontserti rääkis omanik Tõnis Kaasik, kes reedesest päevast kannab igati õigustatult mõisniku nime, Saka mõisa loo. Just läbi selle prisma, kuidas tema Sakale juhtus ja selle peale kolmandat vähampakkumist ära ostis.

Kohalikus lehes "Põhjarannik", märgib mõisnik Kaasik järgmiselt... "Ma sidusin ennast selle paigaga 30 aastat tagasi, kui ütlesin välja mõtte "Saka väärib paremat!". Sellega oli rong liikuma läinud ja ma ei saanud enam maha hüpata."

Selle lausega võttis Tõnis Kaasik kokku killukese ajaloost, kui teda ülikooli ajal 1971 (kui mina olin vaid 1 aastane) Saka juga mõõtes ja pildistades piirivalvurid 1. mail arreteerisid, et see looduskaunis ja ajalooline koht väärib igati muud, kui okastraati ja kaevikuid, siis tänasel päeval on nende sõnade, mille ta oma diplomitöösse kirjutas, tähendus tõeks saanud. Vaata ka Aktuaalse Kaamera videoklippi: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=37282

Peale sõnavõtte ja kingituste üleandmist järgnes vahuveiniklaaside kõlistamine ning kehakinnitamine uhkes buffeelauas ja seejärel maja tutvustamine. Maja on muidugi uhke. Mõned hetked veel ja siis saame seda ka meie külaistele näidata. Valmimas on ka uus koduleht.


Tordi söömise ajaks oli maja vaadatud ja omavahel suheldud. 100- le inimesele valmistas tordi meie ettekandja Piret. Ja see tort oli imehea- iseküpsetatud biskviit, mis kui vanaema retsepti järgi tehtud :) Kohv ja konjak ja hüvad soovid maja heaks käekäiguks.


Tõmbusin korraks eemale ja vaatsin kogu melu kõrvalt- õnnelikud inimsed moodustamas siin ja seal juturingi, nõjatudes naerdes oma kaaslaste käsivangu. Lapsed kilgates jooksmas mööda treppe ja korruseid, ruumides mahe valgus ja küünaldesära... Täielik idüll...

Ootame teid meie idüllist osa saama! Palju õnne meile kõigile :)

"Eesti Naisele Midagi Head"

Hei, rahvas! Kalkuleerin siin just täiesti uut paketti! Sisu tuleb ilus ja pakub Midagi Head. Seekord siis Eesti Naisele. Ma ei hakka pikalt keerutama, copyn siia teksti, mille koos Eesti Naise peatoimetaja Aita Kiviga kokku panime. Nii et novembri algul saab juba lugeda ajakirjaversiooni ja puha...

Ehedad naudingud Sakal

Kodust kaugemal asuva spaa külastamine muudab iga nädalalõpu väärtuslikumaks ja pikemaks. Saka Cliff Hotel Spa asub sedavõrd kaunis paigas põhjaranniku pangapealsel, et tegelikult tasub tulla kahest päevast kauemakski, siis jagub aega nii mõisahotelli valduste kui ka kaugema ümbrusega tutvumiseks. Ja kui suures linnas ei taju niivõrd aastaaegade vaheldumist, siis pooleteise tunnise autosõidu järel otse keset päikesekuldset ja värvilist sügist sattuda, on lausa imearmas.

Sakas ootas meid meie endi personaalne pakett- tõepoolest, kui kodulehel pakutava hulgast endale meelepärast ei leia, siis pakutakse kliendile just tema eelistustest ja võimalustest lähtuvat puhkusepaketti. Meie oma sai järgmine: majutus hommikusöögiga, Matis kehahoolitsus jõhvikamaskiga, soojad parafinikindad, lõõgastustoa seanss ning kõige lõpuks bassein ja saun.

Esimeseks spaaelamuseks oligi kehahoolitsus jõhvikamaskiga massaažilaual, mis põhines naudingul ja lõõgastumisel. Lisaks muidugi jõhvika vananemis- ja põletikuvastane mõju ning toimeainete võitlemine vabade radikaalide vastu.

Ruumis, kus hoolitseja mu keha surnumere soolade kooriva seguga kokku hõõrus, aimasin aduvat hõrku Ylang-Ylangi lõhna. See ergutas meeli– samavõrd nagu nahale mõjus virgutavalt koorimine. Dušijärgne massaaž makadaania- õliga toimis seevastu lõõgastavalt, olles järgnevale heaks eelmänguks. Sest niipea kui ma üleni MATIS jõhvikamaskiga kaetuna, kenasti kile sees ja termoteki all, varbaid liigutades lebasin, nii ma suigutavasse soojusesse jäetuna magama kipusin jääma. Unenäolised kujutluspildid läbisid muusikast tulenevate lainetena meeli- küllap oli see midagi meditatsioonisarnast. Kui viimaks Matis´i niisutava ihupiimaga sisse võituna oma tuppa jõutsin, imestasin, et möödunud oli vaid poolteist tundi.

Olin eelnevalt massaažitugitoolidesse veidi eelarvamusega suhtunud- kuid selgus, et ilmaasjata. See, mis nüüd lahti läks, oli tõsine mudimine: tooli käetoed suruvad jõuliselt ja rütmiliselt su käsivarsi, jalalabad on surutud vastavate hoobade vahele, piki selgroogu ja pead võbelevad mehhaanilise masseerija väikesed visad sõrmenukid. Tulemuseks oli täiesti ergastunud, virge olek ja kiirenenud vereringe.

Sooja parafiini hooldus kujutas endast aga tõelist kingitust arvutiklaviatuuri tippimisest tüdinud sõrmedele: virgutas käte vereringet, soojendas, silus, niisutas – eriti koosmõjus koorivate ja toitvate hooldusvahendite ning massaažiga.

Enne pimedat kasutasime juhust ja läksime väga romantiliseks kujunenud jalutuskäigule. Kõndisime mõisakass Santshese poolt saadetuna Kivisilla joani ja sealt mööda järsku treppi umbes 50 meetrit alla mereni. Privaatsele liivarannale jõudnuna nägime tulvavetega kaldast lahtiuhutud puid, mille maaalune juureelu meenutas kui läbisegi põimunud maduusse. Läksime vaikides käsikäes päikeseloojangule vastu, taustaks meremüha...

Mööda keerdtreppi tõusime klindiservale tagasi, sealt edasi veel 15 meetrit ülespoole- seminarikeskusena toimiva Meretorni tippu. Katusel asuvalt vaateplatvormilt nautisime erakordset vaadet Tütarsaartele ning hingekriipivalt vaarikapunast päikeseloojangut sügiseselt sünge mere kohal. Seejärel, põsed punased ja ninad külmad, kiirustasime tornist alla, sest ootamas oli soe saun.

Tõepoolest, basseni- ja saunamõnude nautimiseks saab Sakal kindla kellaaja– nii on tagatud piisav privaatsus. Basseinialas aitab erinevate veemassaažide lõdvestavat mõnu võimendada suurtest akendest avanevad valgustatud pargivaated.

Mõnusalt rammestununa, tulvil nii erinevaid kogemusi nendime üllatusega, et õhtusöök hotelli restoranis pakub pealinna söögikohtadega võrreldavaid maitseelamusi: nii head Caesari salatit näiteks pole ammu saanud ja šokolaadikook on hõrk nagu unistus ning veinide valik teeb ainult kohale au. Ei pea vist lisama, et ka uni maitses päeva lõpuks ülihea...

Pühapäevahommikul avaras hotellitoas ärgates märkasime ootamatult akna taga sõbralikke lambaid- püüdsime kiiresti enda jaoks haruldast pilti fotole jäädvustada, kes teab, äkki panevad ajama- Saka Cliff Hotelli ehe looduslähedus oli saanud järjekordse kinnituse.

Samuti on väga hea meel tõdeda, et mõisahotelli külastamise ja artikli koostamise käigus sündis koostöös võõrustajatega ka täiesti uus pakett- „Eesti Naisele Midagi Head“, mis sisaldab just kõiki neid hoolitususi, millest siin sai kirjutatud. Paketis sisaldub ka „Eesti Naise“ kirjastuse poolt trükivalgust näinud Hille Karmi armas juturaamatuke „Midagi Head“. :)

Aita Kivi.

Seminarihooaeg alanud!

Alles mõned nädalad tagasi sain kõne Põhja- Eesti turismiühendusest, kus paluti soome seminarituristile kirjutada artikkel meie seminarivõimalustest ja mõnest eripärast, mis sellega seoses. Väga hea, et rõhutati just seda erilisust, sest need jutud jäävad maja esitledes tavaliselt mainimata.
Copy/ pasten siia terve kirjatüki, seega sisaldab alljärgnev kirjutis ka kommertsteksti :)

Seminariturism Saka Cliff Hotel & SPA-s.

Saka Cliff Hotel & SPA on Ida-Virumaa romantilisim mõisahotell. Kõige võluvam on Sakal just suurepärane loodus, kuid vähem tähtis pole ka imemaitsva söögiga a la carte restoran ja privaatne wellness-spaa, kus meelepärase leiab nõudlikumgi klient. Klindi serval, just selles kohas, kus Balti klint saavutab oma suurima kõrguse- 55 meetrit üle merepinna, asub seminaride pidamiseks kolmekordne Meretorn, mille otsast avaneb hingemattev vaade nii rannikule endale kui ka lahes asuvatele Tütarsaartele.

Klientide sõnul on Saka Cliff Hotel & SPA lisaks romantilisele aktsendile ka väga kodune ja hubane puhkuse veetmise koht. Asutakse ajaloolise- 17. sajandil rajatud Saka mõisa territooriumil- tänaseks on renoveeritud ka mõisahäärber ning korrastatakse mõisaparki. Tõeliselt kaunis oaas mere ääres. Seega on Saka mõis ideaalne koht nii erakliendile puhkamiseks kui ka tööalastele äriklientidele. Aja maha võtmist ja samas akude laadimist pakutakse kõikidele ja otse südamest.

Seminaride pidamise Meretorn mahutab kokku kuni 100 inimest: Esimese korruse suur saal mahutab 50 inimest, II korruse ruumid kumbki 20 ja III korruse veidi eksklusiivsem, ümarlauaga nõupidamisruum 12 inimest. Ruumide mitmekesisus loob seega ka suurepärased võimalused on tööks workshop´ides. Esimesel korrusel täiendab kogu koolitusteemat soomesaun koos eesruumi ja tualettidega.

Kolme korrust läbiva trepikoja seintel on aga Balti klinti tutvustav püsiekspositsioon- saab ju klint alguse Rootsi Ölandi saartelt ja kulgeb läbi Läänemere ja mööda Eesti põhjarannikut ning Venemaad kuni Laadoga järveni. Espositsioon sisaldab palju pildi- ja faktimaterjali. Linnulennult on klindi pikkuseks umbes 1200 km, mööda klindiserva umbes 1600 km. Klint koosneb Paleosoikumisettekivimitest. Balti klint jaguneb neljaks osaks: Ölandi-, Läänemere-, Põhja- Eesti- ja Ingeri klint. Suurem osa klindist paikneb Eestis ning seda osa nimetatakse ka Põhja-Eesti pangaks.

Seminaritajatele õhtuse vaba aja sisustamiseks soovitatakse tutvuda nii Jõhvi Kontserdimaja kavaga www.concert.ee kui ka kindlasti kasutada juhust ning külastada Euroopa kõige ehedamat allmaakaevandust Kohtla- Nõmme Kaevandusparkmuuseumis www.kaevanduspark.ee. Vahendatakse meeskonnamängude pakkuja www.360.ee poolt gepsimist, fotojahti jms, www.ozoon.ee lahedaid seltskonnamänge nii tubastes kui välistes tingimustes ja www.vibukool.ee poolt juhendatavat veretut vibujahti. Erinevaid võimalusi on veelgi.

Keerukad ajad on jätnud mitmesuguseid jälgi Saka mõisa ajalukku- küll pajatab Viru rannast Kalevipoja eepos legendina Kalevi saabumisest Soomest põhjakotkaga, heidetuna seljast pankrannikule, küll on seotud kurikuulsaid juhtumisi ja nõukogude piirivalve sisseseadmisest mõisa territooriumile. Meretorni otsast paistavad kätte ka Tütarsaared, mille keerukat lugu kajastavad nelja nõupidamisruumi nimed- Hogland, Suur- ja Väike Tütarsaar ning Ruusker.

Suur Tütarsaar (vene Большой Тютерс, soome Tytärsaari, rootsi Tyterskär) on saar ja endine vald Soome lahes, mis kuulus 1940 aastani Soomele. Vald asus Viipuri läänis, Kymenlaakso maakonnas 1947. aasta Pariisi rahuga läksid saared Nõukogude Liidule, tänapäeval kuuluvad Venemaale ning on osa Leningradi oblastist.

Kuni 1992. aastani paiknes Saka mõisas NL piirivalvekordon. Tänase Meretorni tipust valvati nii ööl kui päeval tollase riigipiiri puutumatust. Hoone sisemuses peitus prožektor, mis pimeduse saabudes veeretati relsse pidi klindiastangu servale. Prožektori võimas valgusvihk ulatus kuni 10 km kaugusele, avastamaks võimalikku "Valget Laeva" või piiririkkujaid. Piirivalvur pidas ööl ja päeval vahti, et keegi raudse eesriide varjust ei kavatseks põgeneda vabasse maailma.

Seetõttu oli ka väga irooniline see lugu, et 28. mail 1987 startis Helsingist väikelennukil sakslane Mathias Rust ja just Saka mõisa kõrval ületas riigipiiri ning lendas sealt edasi Venemaa suunas, parkides oma lennuki Moskvasse Punasele Väljakule.

Nagu lugeda võis, on väga värvikas ja kaunis koht see Saka mõis ja sama värvikas on ka ta ajalugu. Seda tasub oma silmaga kaema tulla!
.

Karge sügistalv Sakal

Hommikud ja õhtud lähevad päev- päevalt järjest kargemaks. Jube mõnus on! Päike küll paistab, kuid õhk on karge! Käed tunnevad jahedat õhku ja lähevad valgemaks kui muidu, paled tunnevad jahedat õhku ja lähevad roosamaks kui muidu. Süda ei tunne jahedat õhku, kuid süda rõõmustab sellest, mida tunnevad käed ja paled. Sügis on täiega kohal :)

Meil on sügistalviseks perioodiks mõned vinged pakkumised. Olen andnud kõik hinnad ühe inimese kohta- nii on kergem pihta saada, et mis ja kuidas... Kuid see pole veel kõik. Just praegu käib Estraveli ja Rimi koostööna Tudish Piip kampaania, kus ka meie Lõõgastuspakett on Rimi letti müüki paisatud. 799 krooni eest saab kahekesi lõõgastuma. Ning Wris pakub koos Tallinna ja Tartu Kaubamajadega 450 krooniga (hind ühele) meie Harmooniapaketti. Võta millist tahad :) Saab nii sisu valida kui ka hinda!

Meie aga asutame end teid ootama, kes uksele, kes aknale. Meie maja Santsu aga tugitooli...

Septembri ainumas postitus :)

Jah, aeg jookseb sama kiirest käest, kui sõrmede vahelt pudeneb Saka ranna liiv :)) Täna on septembri viimane päev ja pole olnud mahti ühtegi postitust ajaraamatusse lisada- hea, et sain täna jaole.

Millega me siis nii hõivatud oleme? Kuna kliente on palju, on ka meil tööd palju. Ja see on hea! Madalhooaeg on nagu ametlikult peale hakanud, kuid ega me sellest siin tõepoolest eriti aru ei saa. Eesti majandus on ärkamas- vaja on pead kokku panna, nõu pidada, ajurünnakut teha ning uusi sihte seada- seminariturism on taas pead tõstmas.

Käisin just eelmine reede Tallinnas Turismikonverentsil- uudised on head- turismitööstus on aktiviseerumas. Siseturist liigub endisest aktiivsemalt mööda Eestit, soomlased on samuti rohkem hakanud käima ning venemaalaste hulk kasvas lausa 74% eelmise aastaga võrreldes!

Euro on tulemas- ja see on ainult hea! Meie ju hindu ei tõsta. Hoopis veidikene langetame peagi- ma arvan, et novembrikuus. Madalhooajaks ümardame eesti kroonides hinnad allapoole, et saaks ümarad eurohinnad. Ja aprillis- hooaja algul siis korrigeerime hinnad jälle vanale tasemele, aga juba siis ümmarguste eurohindadega. Arvame, et see on aus- nii teie kui meie kui euro suhtes :)

Ja euro pole ainus, mis on tulemas- tulemas, ehk valmis saamas on meie ajalooline mõisahoone. Jah, just seesama 1,5 aastat tagasi veel rohelise koorduva krohviga tondiloss seal hotellimaja taga. Igapäev toovad kaubaautod sinna midagi- laudu ja toole ja kõiksugu muud mööblit.

Esimesed ülestähendamised Saka mõisast viivad meid aega XV sajandil, kui Saka küla läks Taani kuninga suurvasalli Eilarduse kätte. Oletatakse, et temast saigi alguse tulevane kuulus Wrangellide aadlisuguvõsa. XVI sajandi ürikutes on kirjas Suur- ja Väike-Saka, kusjuures arvatakse, et Väike-Saka näol oli tegemist kunagise vasallmõisaga, mis oli olemas juba enne XVI sajandit.

Praeguse maja puhul on tegu siis 17. sajandil rajatud ajaloolise Saka mõisaga. Arhiividokumendid teavad rääkida, et Rootsi kuningas olla aastal 1626 läänistanud Saka mõisa Aberdeenist pärit śotlasele John Lesliele. Etteruttavalt olgu ka öeldud, et saatuse tahtel olid nii esimeseks kui viimaseks Saka mõisnikeks śotlased. Ka 2. novembril 1939 laevaga Saksamaale lahkunud viimane Saka mõisahärra Hermann Löwis of Menar oli śoti päritolu. Üks tema eelkäijatest, Oscar Löwis of Menar lasi aastatel 1862-64 ehitada praeguseni säilinud neorenessanslikus stiilis Saka härrastemaja. Aastat 2010 võib lugeda mõisa taassünniaastaks.

1527.aastast kuulus Saka aga Taubede suguvõsa võimu alla. Saka mõis - Sackhof - rajati 17. sajandi keskpaiku ja arhiividokumentides on seda esmakordselt mainitud 25. novembril 1629.aastal. Sel päeval andis Rootsi kuningas Gustav Adolf Uppsalas välja kinkekorralduse, millega muudeti Jörgen Letzle omandiõigus Saka mõisale pärandatavaks.

Parun Otto von Stackelbergi oma oli Saka mõis alates 1740.aastast. Saka mõisa viimane omanik 19. sajandi lõpust kuni mõisamaade jagamiseni talupoegadele oli aga Hermann von Lövis of Menar, kes 1939.a. lahkus kogu perega Saksamaale. Küla, ehk mõisajutud räägivad, et Menar oli suure rutuga lahkunud, kaasas metallkohver, milles olla olnud mõisa dokumendid ja plaanid. Merereisil olevat aga see kohver kaduma saanud ja nii ei olegi säilinud tänase päevane mitte üheksi arhiivis midagi mõisa kohta...
.

Pihlakad on punased...

Ma ei oska öelda, kas nad läksid nüüd tõepoolest selle nädalavahetusega punaseks või kimasin ma tohutu pideva kiirustamise tõttu neist senimaani "tühjalt" mööda. Aga täna olid nad punased- see on fakt. Ja mitte ka ainus- teeäärsed elektriliinid olid ühes kohas nii paksult linde täis, et üks kõige otsmine paistis lausa ühe jala peal seisvat- vot nii palju oli neid kogunenud lõunareisi infotundi :)

Et selliseid fakte korjasin mina siis täna hommikul tee äärest. Paraku ei räägi need kõnekad faktid aga mitte millestki muust, kui peaaegu et kohal olevast sügisest. Kui loodus on enda jaoks valinud sügise sünnipäevaks pööripäeva 23. septembril (ja sellel aastal siis kella 03:09 ajal varahommikul- kliki siia), siis suurema osa inimeste jaoks algab sügis ikkagi just 1. septembril. Parvedesse kogunemise ajal. Linnud kogunevad ja koolilapsed ka!

Soovime kõikidele turvalist kooliteed ja teadmisteaasta meeleolukat algust! Meie restoran võtab pidupäeva puhul laudade eelbroneerimisi vastu- kasutage juhust "parvekogunemise" päevale pidulikkust juurde anda!
.

"Seitse Häält" & Öökino.

15. augustiga sai meie vabaõhu kultuurisuvi otsa. Selle aasta ainus üle- eestiline kontserttuur, mis ka Ida- Virumaale jõudis, leidiski aset siis meie Suvelaval. Koondnimetuse taha- "7 Häält" on peitunud- poistebändist vokaalkollektiiv "Noorkuu", Birgit Õigemeel ja Uku Suviste. Noorkuu- poisid, nagu alati, olid rõõmsad ja vallatud, Birgit oli lühikese soengu ning seelikuga ja Uku valgete hammaste ning III kohaga Palanga laulufestivalilt :) Nii et kõik oli väga kõva sõna!

Rahvast oli meie mõistes palju- 262 tükki kohe :) Ilm oli ilus, õhtu soe ja päike soojendas veel üle puude latvade. Enamjaolt sünnib inimeste kontserdiotsus vahetult enne ürituse algust- nii et meil vedas ilmaga, mis automaatselt tähendab, et veab ka publikuga. Kohapealt müüsime ligi 150 piletit.

Ja siis see algaski- heledas riides šikid Noorkuu poisid tulidki lavale- pump- tši, pump- tši, pump, pump, paaa! :))) Ikka väga keeruline on sõnas kogu seda ilu edasi anda, seega et ka need saaks ettekujutuse, kes seekord nimet´ kontserdile ei jõudnud, saaksid asjast aimu, panen ma siis kaks linki- üks siis meilt koha pealt ja teine asjaomaste poolt stuudios linti laulduna: (ei lase praegu linke copyda, lisan hiljem).

.

Õppisime ka kõik koos ühe eht- eestlasliku tantsu ära, ei, see polnud kaerajaan- nihelemise tants oli hoopiski :) Eestlased kontserditel nihelevad kohtade peal ja need, kes sõnu ei tea, need nikutavad peaga! Siis me tegimegi kohe koosnihelemist ja koosnikutamist- kõiki publikupulki tabas rõõmus äratundmine ja ühisest üritusest võeti õhinal osa :))

.

Peagi sai tund ja 40 minutit kestnud muusikaline nauding otsa... Inimesed jagasid ülivõrdes oma emotsioone- oldi rõõmsad ja õnnelikud. Suurem osa suundus koju- viisijupid huultel. Mingi osa aga sättis ennast öökinno- meil oli ju plaanis IV Saka Öökino. Seekord vabaõhulinastus eesti kultusfilm "Mehed ei nuta". 100 korda nähtud, tekst pähekulunud ja ikka leidsin vähemalt mina enda jaoks jälle midagi uut. Kas olete tähelepanu pööranud neile luuleridadele, mida peitis endas see kortsumud lehtega vihik, mis Priidikul kogu aeg pões oli (sosinal): "... ma olen kui kündmata põld ja sina kui külvamata rukis..." :)) ja niimoodi muudkui edasi....

Selline punkt siis soojale suvele! Soe ja nostalgiline :)

.

Meie inimesed :)

Täna käidi mulle titevarbaid näitamas. Tegelikult eks näidati ikka teistele ka, kuid teised nägid juba teist korda- mind polnud esimesel korral "kodus". Sirli küsis eile läbi Facebooki, et kas olen ikka täna tööl ja hommikul vara helistas veel üle ka, et nemad nüüd kolmekesi tulevad. Tulidki!

Sirli ja Margus on meie kokad, kes kohtusidki tööpostil. Koos ühes vahetuses nad müttasid ja nüüd on kena roosa tulemus käes- Hannaliisa :) Sirli on nüüd meilt lapsehoolduspuhkusel ja 30. augustil on ka Margusel viimane tööpäev- siis suundub ta uuele väljakutsele! Soovime omalt poolt kõikidele asjaosalistele õnne ja edu ja tunneme headmeelt, kui inimestel hästi läheb.

Margust hakkab asendama vahva paar Nastjasid :) Koos nad meile suve algul praktikale tulid ja õppisid usinasti menüü selgeks. Suvega on neist saanud väga tublid kokad. See aasta kulub neid paralleelselt kokkamisele meie köögis ning Kutseõppekeskuses III kursust lõpetades. Tööleping meiega on neil aga juba taskus!

Kahjuks alati, kui suvi saab läbi, on meil ka teisi lahkujaid- need on meie head abilised, kes suveks on kooli kõrvalt tulnud kõrghooajal appi ja sügise saabudes ülikoole mööda laiali lähevad. Nii samuti ka Kirti ja Liina. Kirti veetis oma põneva suve vastuvõtus ja läheb õpib nüüd edasi algklasside õpetajaks.

Liina oli meil spaateenindaja ja on nii tubli tüdruk, et õpib korraga kahes kõrgkoolis ja temast saab kas muusikust jurist või siis juristist muusik. Igaljuhul ootame neid järgmistel suvedel meile uuesti appi! Tuult tiibadesse!
.

Helimaalid maalitud...

Jälgisin juba nädalapäevad ilmateadet, et mida on siis oodata 6. augustiks. Lubas kogu aeg ilusat ilma, vahepeal, kui eelmine kesknädal läks peale üht suuremat paduvihma külmaks (+20 kraadi- no täitsa külm, mis külm ju) läks, ka siis ei kaotanud ma lootust, et saame oma mõnusa kontserdi õues Päikeseterrasil pidada. Eile oligi siis see päev käes- päikest nii palju ja palav kui hirmus...

.
Peeter Rebane saabus, ajas oma auto hotellimaja kahe tiiva vahele ja hakkas maha tõstma uskumatus koguses helitehnikat. Ise selline vaikne ja asjalik ja... armas :) Ja naine oli tal kaasas- selline kassisilmne! Peagi oli heliprooviks kõik valmis ja esimesed helid voogasid maja tiibade vahelt välja. Esimesed helikatked- ja juba oli jube hea!

.
Meie aga viisime samal ajal restoranilauad õue. Valgete linadega ja puha. Riidest salvrätid ilusti lehvikutena peal. Vaasis "jorjen" ja küünlaalusel teeküünlake. Nii ilus oli. Rahvas hakkas tasapisi tulema- oligi hea, et korraga ei tuldud- kõik justkui voolas... Ja õues oli soe- 26 kraadi kella seitsme ajal... :)

.

Kontsert algas- kõik saigi just nii, nagu Peeter oma kirjas oli lubanud: "Ideaalne on see, et alguses räägin ära oma esiemse loo ja hakkan mängima- rahvale tuuakse siis muudkui head ja paremat, hakatakse sööma ja vestlema! Minu mäng jääb taustaks, milleks ta loodud ja mõeldud ongi. Niiviisi pääsevad mu "Helimaalid" mõjule ja hakkavad tööle. See on risti vastu sellele, kuidas tavaliselt kontserditel on."

.

Ja nii oligi... :) Ja see, mis ta tegi, see oli väga HEA! Väike katke meie kontserdilt. Milline see muusika siis oli, küsite :) Selline mõtlik ja natuke ka svengrünbergilik, samas mu hea sõber Tiina saatis mulle kontserdijärgselt lingi, kus üks tema lugusid peal. Varasemat stiilinäide siis sellelt lingilt: "Orpheus". See oligi üks selliseid kõige mõtlikumaid ja rahulikemaid lugusid- arvatavasti just selle ilma ja keskkonna tõttu, kus see sündis- videol oli see ju näha...

Ma ei osanud arvata, et see, mis ta kirjeldas oma kontserti olevat, tõepoolest nii ka oli. Ja "töötas" juba esimestest hetkedest peale. Usun, et mitte ainult minu mõte ei läinud rändama ja oma teid mööda hulkuma, arvan uskuvat, et ka ülejäänud publiku omagi... See oli suht kummaline, et need minu rännakud olid suht nostalgilise tooniga- lapsepõlv ja muud olnud ajad... Ilusad ikka, ega mul ju koledaid polegi ;) Ja kuidagi härdaks muutusin ma ka- justnagu oleks üks nutt nutmata. Millal see küll kogunes? Ei kujuta ette, ma ei märganudki... Silm oli ka mu lauanaabril hetkeks märg- ju see kõik läks otsemat teed pidi südamesse ja sügavale hinge :)

.

Kui kusagil esinajete hulgas näete Peeter Rebase nime või kui ta annab vaid omaenda kontserdi, selle kõrval, et ta liigub- aranžeerib ja saadab nii Kate´i, Saatpalut ja musitseerib koos Tafenau ja Saatpaluga, minge kindlasti kohale! Visake sinnasamma maha oma rehad ja kõblad ning olge kohal! Sest see muusika ja suhtumine, mis selle andeka muusiku poolt tuleb, on teistmoodi- kuidagi lahke ja aus, südamlik ja vahetu...

.

Ükspäev panen pilte ka ;) Ikka head!

Vana võlg saab klaaritud!

Jah, just! Meil on nii palju põnevat juhtunud ja ma ei ole millesti kirjutanud. Kõige "põnevam" on see, et pühapäevase päevaga saab läbi mu kahenädalane puhkus :)) Tüng, tüng! Mitte see pole see, millest tahtsin rääkida! Aga kuna nüüd ka mu puhkus on ära mainitud, siis palun väiksemat pahameelt mu pihta, kuna puhkuse ajal ju puhatakse. Kusjuures 2 päeva (kui mitte arvestada veel kahte korda, mil ma Saka rannas päevitamas käisin- see piltki sealt tehtud) oma puhkusest veetsin täispikana siiski töö juures- mul oli vahepeal vaja kodustest ka ju puhata :)

Muusikafestivali "7 linna muusika" avaüritus ju toimus meie mõisas! See on see kõige- kõigem uudis! Kõige uhkem, kõige parema ilmaga, kõige ilusam, kõige rahvarohkem, kõige vaimukam jne... Tänaseks päevaks on see muidugi juba kõigile teada (vähemalt mulle endale tundub see küll 1 miljon korda räägitud ja mainitud), et Politsei- ja Piirivalveorkester näitas meie muruplatsi peal kõrgemat pilotaazi ning marssis mängides tattood (ehk tegid igasugu põnevaid figuure). Kõige vingemad pildid sain ma Meretorni otsast pildistades; ja lisaks, ma olen alati öelnud, õhtune päike on väga tänuväärt aeg fotojahil käimiseks (Y)

Veidi hiljem alusas Suvelaval sama koosseisu bigbänd koos Gerli Padariga. La- he! Võtsin kohapealt üles ka värisevi käsi ühe laulukatke- vabandage pildikvaliteeti, fotoka mälukaart oli suhteliste täis ja ei saanud paremat resolutsiooni lubada: http://youtube.com/watch?v=uNTzc7s_H14 Rohkem sõnu siia ritta panna ei aita mitte kuidagi kaasa emotsioonile, mis videost saadud :)

Räägin siis publikumist- rahvast oli kui murdu! Meid jagus nii Meretorni jalamile kui laululava esisele pinkireale. Kontserdimaja ütles, et meil oli vaatamas ligi 400 inimest! See oli kõigi aegade rekord! Meie uudses romantilises telgis läksid soojad viineripirukad, kui soojad... viineripirukad.

Luban, et enam nii pikka vahet sisse ei lase! Head ööd (2:25)

Kõik see mees meeskonnakoolitusel ;)

Etteruttavalt ja teemaväliselt mainin, et käsil on selle blogi 101. sissekanne :) Palju õnne meile sel puhul ja soovime ka järjepidevust ja pikka iga, sest tean omast käest (khõm, khõm) kui kerge ja lihtne on mittekirjutada.... :) Ning meie blogi jälgijatele ka suur tänu, et olete meid lugenud ja veidi ka kommentaare kirjutanud!

Just nii palumegi aru saada- täna oli kõik meie meeskond ühekorraga Sakal olemas. Seda ei juhtu just tihti, et kõik meie maja töötajad korraga kokku saavad- laias laastus on 2 ning administraatoritel isegi 4 vahetust. See juhtub punkt üks- jõulude ajal ning punkt 2- igaaastasel kollektiivsel väljasõidul.

Täna tõi meid aga kokku meeskonnakoolitus. Taotlesime selleks EAS-ilt vahendeid ja nüüd oli pea kogu meie seltskond- 22 inimest koolitusel.

Jõhvi Rat Race 2010 & Petang Saka Auhinnaturniir

Ma olen koledal kombel teile rääkimata jätnud mõnedest ettevõtmistest, mis meie hotelliga otsapidi on seotud olnud..

Nimelt 1. juunil käis meie kollektiiv kontorirotti jooksmas. Jõhvi linnas toimus esimest korda Rat Race- teema siis selles, et Rat Race eesmärk on tuua kontoris istujad tänavale ja nii läbi huumoriprisma propageerida heategevust ja liikuvat elustiili.

Heategevus seisnes selles, et jooksust osavõtt oli tasuline. Meie suunasime oma rahad kohaliku Ida- Virumaa, täpsemalt Tudulinna Lastekodu "Maria ja lapsed", hüvanguks. Neil seisab sügisel ees kolimine uude majja, millele saime kaasa aidata.. Järgnevalt Rat Race stardi ja finiši pildid.

Kogusime kokku 12 võistkonda, osamaks oli esimese toimumisaasta tõttu suhteliselt sümboolne- 500 krooni, seega kogusime kokku 6000 krooni. Tähtis on see, et algus on tehtud, et jooksust osavõtjad olid väga õnnelikud ja elevil kogu ürituse tõttu. Saadi hulgaliselt häid emotsioone ja lubati järgmisel aastal kindlasti veelkord osa võtta. Vaata Youtube´st videot! ja sellelt lingilt pilte!


Teine üritus toimus alles hiljuti- 22. juunil ja selleks oli Petangi Saka Cliffi auhinnaturniir. Meie mõisapargis toimunud võistlus oli avatud kõikidele soovijatele, sest tegu oli puhtalt ala populariseerimise üritusega. Koordineeris kogu teemat Rene Kundla, kelle pidada on ka Ida- Virumaa Spordiliidu koduleht: http://www.sportiv.ee/

Esialgu oli eel-registreerunud vaid 6 kaheliikmelist võistkonda. 22. juuni õhtuks oli aga kokku kogunenud 15 (loe: viisteist), ehk siis 30 meest ja naist! Väga põnev oli see, et meie mõisahoones kaminaid ehitavad (ja selleks puhkuks sisse imporditud) leedukad võtsid samuti võistlusest osa ja tegid ürituse oma osalemisega suisa rahvusvaheliseks :))

Mäng algas kell 18:00 ja kestis hiliste öötundideni. Autasustamine toimus juba puhta pimedas. Kokkuvõtteks võib öelda, et võitsid paremad. Olime välja pannud esikolmikule auhinnad, mille nimel peeti tihedat võistlust! Selgeks sai see, et Pentangi Saka auhinaaturniir ei jää viimaseks- järgmine aasta täpselt samal päeval toimub järgmine. Traditsioon on sündinud :)
.

Selle suve sume Saka :)

Jällegi on vahepeal lugematu hulk vett Valaste joast (viimane on küll meie kõigi suureks kurvastuseks ohutuse mõttes kinni pandud) alla voolanud, kui viimati Saka teemadel blogitud sai...

Mis siis vahepeal on ka teoksil olnud? Ajakirjanikke sai vastu võetud- kõik jäid väga rahule ja lubasid meie juurde peatselt tagasi tulla. Eks Ida- Virumaa puhul ongi nii, et inimeste ootused on suht madalad ning see, mis siin kogetakse, ületab need igakülgselt Nii juhtus ka bussitäie erinevate ajakirjanikega. Plaanime nüüd kuldseks vananaistesuveks või pikaks sügiseks nende kahepäevast visiiti...

Juunikuu päevad on siis enamjaolt kulgenud muusikalise suvekava kokkupanekus ning selleteemalistes läbirääkimistes. Nüüd on aga tulem teada :) ja päris põnev!!! Samuti ka juuli ning augusti sooduspakettide tootmises. Päris põnev ja sume saab meie suvi olema :)

Laulupidu sai läbi, lauluaeg mitte.

Jah, nüüd on laulupidu ja paepäev läbi. Tuul on vaibunud, kõik kaunid rahvariides naised ja mehed, noored ja vanad on läinud, territooriumi pealt on kõik tuule poolt pillutatu kokku korjatud ning murdunud puud saetud, lõhutud, kokkukorjatud ning murud riisutud. Laululava kaunistanud lillekompositsioonid on toodud hotellimaja ümbrust kaunistama.

Aga laul jäi- pargipuude latva, lillepeenarde vahele, mõisakassi saba külge. Laulusamba otsa helisema :) Seal Suvelava augus saab ka tuul nüüd helisema, kui läbi noodivõtme puhub. Vihmasabin saab ka hoopiski teistmoodi heli. Lumehelbed hakkavad läbi noodivõtme laskudes tantsima. Sihuke lugu saab nüüd olema- täiesti teistmoodi, kui enne. Miski ei ole enam endine.

Nii nagu ei ole enam värava kohal kõrgumas kaunist kastanit, nii pole ka miski muu peale Laulupidu siin endine. Ajaarvamine sai ka uue nullpunkti- enne ja pärast laulupidu :) Tore ju!

Just täna lõin käed kontserttuuri "Seitse häält" lõppkontserdi toimumise kohta meie Suvelaval 15. augustil! Selle ajani on küll aega, aga vahepeal saab meie hoovi eri nurkades ja paikades näha kuulda Peeter Rebast Päikeseterrassil "Helimaastikega", seal samas ka Ivo Lille koos Tõnu Naissooga, Gerli Padarit Suvelaval ja Politsei- ning Piirivalveorkestrit karavaniplatsil tattood tegemas "7 linna muusikafestivali" raames....

Üks helin meil heliseb nüüd rinna sees...